Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

pühapäev, august 17, 2014

Raudrohu rännakud

...pildis.

Elas kord raudrohi. No selline valge. Ta pidas end üsna tavaliseks, sest tavaliselt mindi temast mööda ja oldi harjunud, et ta üsna tavalistes kohtades ja tavaliselt kasvab. Kord piilus ta ühte õue ja  kõndis vaikselt läbi selle. Vahel väsis ja istus, mõni koht tundus üsna mõnusalt avar. Tore oli ka mõne värvilisema ja vist mitte tavalise elanikuga juttu rääkida. Märkamatult möödus suvi. Raudrohu pea oli vaikselt nagu iga suve lõpus veidi halliks läinud ja pärast seda kirevat ja vestlusterohket suve tundis ta, et ei jaksa väga kaugele enam minna. Pealegi avastas ta, et keegi ei aja teda ka minema. Pigem kuulis ta aegajalt rõõmuhüüdeid, et "näe raudrohi siia tulnud". Möödus sügis, talv ja kevadki. Viimase lõpus ärkas ta ja silmitses ümbritsevat.
Igal pool silmas ta tuttavaid raudrohulisi. Mitte küll enda moodi valgeid, vaid roosasid ja isegi punakaid. Ootamatult vaatas ta ühel hilisuve päeval tõtt ka kollase raudrohuga. Nägemisrõõm oli piiritu. Sellelgi suvel jätkus juttu kauemaks ja märkamatult hakkas pea jälle halliks minema. Raudrohi tundis, et ka selle talve veedab ta nähtavasti samas paigas. Vahepeal leidis meie rändaja aega teha ka mõned sõbrapildid ja nüüd ta meile neid ka näitab. Head vaatamist ja kaasa rändamist.






















"Kui jaapani enelas ei oleks enelas, siis võiks ta ka vabalt raudrohi olla" mõtiskles ta....























" Ah teie olete monarda. Ja tõesti, teist tehakse samuti teed?!".....























" Teil on väga kaunid suured silmad, jaapani ülane"...























Vahepeal imetles raudrohi liblikate lendu siilkübaral. Äkki silmas ta mingit suurt valget palli...























Tutvudes tõdes ta, et uuel tuttaval on väga kaunis nimi `Annabelle`.























Floksiperre sattudes avastas ta, et see perekond on nii suur, et ühe suvega ta kõigiga tutvust teha lähemalt ei jõudnud...























...näiteks sai ta teada, et see kaunite silmadega floks seal sauna juures on ` Bright Eyes`...























...ja seal oli üks floks, valge nagu rändaja ise.

Kui raudrohi vahel seltskonnast ära väsis ja istus, vaatles ta rõõmuga aiaelanikke ja nende külalisi....























Buddleia sõbraga....























Malva lauguga....


































Mõned elanikud olid kohe väga sportlikud. Nagu näiteks elulõng `Paul Farges`













































Sel aastal kohtas ta valget lillhernest, uustulnukat ja raudrohi tabas end äkki teadmiselt, et ta ise ei olegi enam tavaline rändaja, vaid oma kodu leidnud aiaelanik.

Aeg-ajalt peab ta küll mõnest kohast end koomale tõmbama, aga see raudrohtu ei häiri. Ongi võimalus jälle uutega tuttavaks saada ja veidi sõbralikku lillejuttu ajada.
Need olid  mõned hetked ja sõbrad raudrohu elust. Eks neid sõpru on olnud näha eelnevateski postitustes ja kindlasti näeme neid ka järgnevates...



Rõõmu ja rahu!




esmaspäev, august 11, 2014

Imetore päev

...oli 9.augustil tänu imetoredatele inimestele, keda kõiki seob ühine huvi taimemaailma vastu. Olen nii tänulik, et oli võimalus kokku saada ja näha neid, kelle aedades on võinud virtuaalselt uidata. Saime siis kokku Kadaka armsas kodus ,Päikesetõusu talus.
 Jõudsin kohale nagu ikka kaugelt tulijana esimesena. Eks ma pelgasin veidi seda mandrimaal üksi sõitmist ka ja hakkasin varakult liikuma. Tasapisi täitus õu suurte ja väiksestega. Autode tagumised luugid avanesid ja rohevahetus läks käima. Samal ajal saime pererahvale pisikese panuse anda kuivmüüri ladumise näol. Oli tore. Muidugi Päikesetõusu on suurepärane koht oma paekivirohkusega ja millised pinnavormid! Mina, kellele kivid nii väga meeldivad oli see ikka väga hingelähedane. Ja perenaine on kõike olemasolevat nii mõnusalt ära kasutanud. On trepid ja nõlvad ja müürid ja suur püsikuteala. Kõige selle aiahoole juures oli võimalik tutvuda ka kadakaperega, nii  kadakapapa kui kadakalastega. Tore oli kuulata aia-ja muid jutte samal ajal kehakinnitusega, mille olid valmistanud pererahvas ja ka külla tulnud. Ja siis järgnes aia ekskurssioon, mille jooksul tekkis üsna palju mõtteid ja sai tutvutud uute imeliste aiategelastega. Peale seda järgnes soovijatele keraamikatund. Super! Kodune keraamikatuba ja külarahvas saab ka seal toimetada. Meiegi saime siis esmase koolituse. Oh, oli ikka lahe küll. Et kuidas seda savi siis ikkagi rullida ja mis siis edasi ja mis välja tuli. Seda, mis välja tuli näeme me hiljem. Kadakas oma lahkel moel lubas meie asjakesed lõpuni töödelda. Oli väga väärtuslik, see millest  osa saime. Aitäh veelkord Sulle, Kadakas! Ja oligi minul aeg lahkuda. Südames rõõm ja auto taimekesi täis, kes loodetavasti meil kodunevad. Tänan veelkord kõiki , kes oma kodudest killukesi jagasid. Loodetavasti kohtume ikka ja jälle.






















Selline tore lagendik liivateede ja kukeharjadega ja muidugi kiviga.























Üks nõlv























Tõeline opuntia























Kivioja























Teel varjupeenra juurde























Kaunid püsikud























Lõpuks  Köögikata toodud seemnest ja Kadaka kasvatatud trompetipuu imeline õis.

Olen südames väga tänulik kõigele ja kõigile.

Rõõmu ja rahu!