Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

teisipäev, juuni 20, 2017

Kurekellasatsiline...

ja heinalõhnane on siin praegu. Kurekelladele on soodne aasta. Taimed on jõulised ja värvivad aeda. Kõik küpseb. Heinamaatükid on kosunud ja kõrred kiigutavad oma õhulisi päid. Hetkel on nõlval jälle longus põisrohu aeg. Ilm on olnud viimasel ajal kuum ja on kõvasti kõike kuivatanud. Aga nüüd anti ka vihma ja see on tore. Korrastan olemasolevaid istutusalasid, rohimist on küll.  Midagi uut ei ole rajama hakanud. Sel aastal pisitasa viin ellu oma soovi jõuda rohkem erinevatesse aia nurkadesse ja toita ja hoodada olemasolevaid peenraid ja taimi. Tegemisi jätkub.


Kurekellad Aquilegia, idamagun Papaver orientale `Coral Reef``,  aediiris Iris Germanica


Seltskonnas on ka lauk Allium ja faasseni naistenõges Nepeta x Faassenii `Walker`s Low`
Kuna mööda väravat roniv elulõng on väga jõuline, siis sel aastal proovin, kas talle meeldib mööda võrku üles minna.


Varjundid. 




Mannavaht.


Peenra äärest hall kurereha Geranium Cinereum `Ballerina`


Sauna poole minnes. Pehme kortsleht ei ole veel õitsemist alustanud. Neid tahan vähendada.


Toonid.


Õunapuu  on mõnusalt ümbritsetud. Lisaks kurekelladele kõnnib nüüd aias ringi ka palderjan. Päris vahva jälle vaadata kuhu ta ennast kasvama sätib.


Mets-harakputk  Anthriscus Sylvestris on sel aastal ka roosiringi ääres koha sisse võtnud.  Hetkel on ta küll väga suur ja vallutanud pinnakatteroosid. Aga ise loodan, et toimub vahetus, ajaks, mil roosid õitsema hakkavad. Eks ma vaatan, kas nad ikka saavad koos hakkama.


Vahepeal kosutame end heinaliste vaadete ja kooslustega. Vahel jälle niidame. Kui mäletate, siis õunapuu all vahetusid seltskonnad. Viimati olid siin tulbid ja meelespead. Nüüd siis selline niidu segaseltskond.


Akna aluses peenras on ka üks segaseltskond. Tokkroosid alustavad, aga ka nende vahel roosid. Pisut jälle mets-harakputke, sõrmkübaralilli. Peenar läheb sujuvalt üle heinamaaks.


Seekord on ukse kõrvale sättinud end valged sõrmkübaralilled. Rõõmustav.


Valget  veel . Vägihein Verbascum.  Mulle nad väga meeldivad.


Uueke. Valge öölill. Anglesinale aitäh! Läks kasvama. Taustal juba siin kaua elanud lilla öölill Hesperis matronalis.


Paremal siis uus peenraosa kujunemas, hetkel öölilledega kaunistatud.


Siin, kui  seda rohelust täpsemalt vaadata, on lõhislehine must leeder Sambucus nigra. Tema on  Suuremõisa kooli ajal mul pistoksast ise pandud. Algul  oli mitu aastat pisike, nüüd on visanud pikkust. Tore mälestus.


Aiamaa  ka tasapisi suureneb. 


Siis nokitsen  "mereäärses", Kive on veel puhastada küll. 


Uued elanikud ka seal. Stelleri puju Artemisia Stellriana.


Schmidti puju. Artemisia Schmidtiana.


Täna on meil siin üsna suur tuul ja oli nagu päris mere ääres. Ainult vesi on puudu.


Lõpuks mõned heinamaaga vaated ka.



Kruusasel nõlval kasvav pargiroos on sel aastal jõudsalt kasvanud. Vaatan, et üldse see talv on just pargiroosidele on olnud hea. 

Kodus on ka väga hea.

Rõõmu ja rahu.





neljapäev, juuni 08, 2017

Roheline täppidega...

rüü on juunikuus aial üll. Tundub mulle nii, vaadates siin praegu ringi. Sellel aastal kuidagi eriliselt puudutab mind roheline. Iga kõrs ja leheke ja see lõputu värvivarjundite rohkus, see lehvib endas ja tekitab rõõmsat soojust. Selline tunne on, et kui ka oleks kõik roheline, on see kooslus nii täiuslik, sest loodu lihtsalt on seda. Ja need ülejäänud lillevärvi täpid, mis siis on kas lisandunud või siis omalt poolt lisatud, eks ka see on omamoodi tore ja rõõmus. Aga jah, kuidagi roheline on enda sees sel suvel eriti. Ja mis põnev, avastan jälle teatud kohti siin haljastumas nii vahvalt, et ise tõesti ei tuleks selle peale. Loodan neid kohti ka näidata, hetkel lasen veel neil oma elu elada ja siis jäädvustan. Tõesti, rõõm, et kui endal mõtet pole, siis saab jälle olema midagi, vaatamata enda nägemuse puudusele. Imetlus ja austus. Mõned pildid aiast, mis nagu näha üsna roheline, meie aiale omaselt metsik. Osa võtteid tehtud küll pilves ilmaga, mis paraku kohe piltidel kajastub.


Kurekellad valmistuvad õitsema hakkama. Hetkel nagu antennid igal pool. Naistenõges on alustanud.


Ka madalad iirised on õitsemas.




Muhedikult saadud. Nimesid ei tea kahjuks.



Isekülvi teinud laugud.


Trillium
Vahele üks rõõmukild sarapuu alt. Elas talve üle! Minu esimene kolmiklille õis. 


Kivirik


Varjulises kohas nartsiss ka veel õitseb. Mulle nii meeldib ta õis. 

Tiarell

Vaatan siis istumisnurga juurde metsatukka ka. Kõige rääbakam "ära pääastetud" rodo näitab õisi! Nime  ei tea. Lehti käib tal öösel kahjuks vist kõrvkärsakas söömas.



Sealsamas ärkab tasapisi eelmisel aastal ühistellimusest tellitud kuldking. Nii loodan, et näitab kord õit ka. Kunagi varem saadud kingad on küll kahjuks kadunud. Need olid algul pisemad ka, aga ikkagi. Seekord võiks õnnestuda ju.


`Kentucy Pink Blush`


Õunapuude all on seltskond muutunud. Meelespead ja tulbid, veel on mõned kobarhüatsindid õitsemas ja muud taustajõud.



Mõned fragmendid.



Õrnus.


Roosiringi juures on meelespead. Tulbid on lõpetanud. Pojengid varsti alustamas.


Sõbrad kastan ja pihlakas  õitsevad.
 Lõpuks veel ühed värvivarjundid lehvimas. Parukapuu noored lehed muutumises. 



Õnneks ka sadas vahepeal. Köögiviljad on kõik maha pandud, oleme neid eraldi ka kastnud ja tasapisi kasvavad. Nüüd tänu vihmale said siis juua ka muud peenrad-taimed. Sain isegi mõned ümberistutused teha. Ikka kolin vahel mõne taime teise kohta, siis hea teha seda kui sadanud on. Aga ega eriti aeda hetkel ei saa, jäin siin nädal tagasi haigeks ja pole veel päris paranenud. Köha taandub visalt, vaatamata teele, meele ja mustasõstramoosile. Aga ükskord me võidame niikuinii! 

Rõõmu ja rahu!